Ilmselgelt luges Härra Abikaasa eilset postitust ja ütles, et ma olen asjadest valesti aru saanud. Et pekid pole mitte erutavad, vaid ta olla paratamatusega leppinud, et naine selline lodev on. Ja kui ma siis eile õhtul peale tööd terrassile istusin (esimest korda oli seal tuulevaikne ja päikesepaiste), peksis ta mind üles ja ütles, et lähme sõitma.
Nojah, miks ma mitte. Me oleme varem ka koos sõitmas käinud, 1,9 km ujumisrannani ja tagasi. Mõnus rahulik tempo on olnud. Arutlesime veel Roheliste Rattaretke üle, et kui poleks uuel nädalal ootamatut Eesti sõitu, siis võtaks täitsa osa. Ma olin nõus, sest rattasõit (need kolm korda, mis ma sõitnud olen) on täitsa mõnus olnud.
Eile aga tundus mulle, et Härra Abikaasa tahtis mind ära tappa. Rahulikust tempost polnud enam haisugi. Lendleva kergusega vihises ta minust mööda, Ida hüüdis toolis “ha det, mamma!”, mina väntasin nagu hull, et järgi jõuda. Ei jõudnud. Nood kolm esimest korda olid vaid soojendus olnud, nüüd ärkas Härra Abikaasas vana rattasportlane, kel vaja eputada oli, KUI kerge rattasõit tegelikult on. Mina väntasin ikka nagu hull, et järele jõuda, hing paelaga kaelas.
“Vaheta käik kõrgemaks/madalamaks! Muuda esimest hammast(?)!” targutas ta kõrval. “Tempo, tempo, tempo!”
“Ma ei saa aru, mida sa mulle räägid, ma ei oska jalgratta keelt, ma ei tea, mis on hammas ja milline käik on üles ja milline alla,” torisesin mina, vahetasin siis mingeid käike kogu aeg ja vudisin tal kannul. Roheliste Rattaretkeks olen ma ilmselgelt LIIGA roheline. Kui me peale kaheksakilomeetrist “väikest” tiiru koju jõudsime, olin ma läbi nagu Läti raha. Marek demonstreeris uhkusega, et ta isegi ei hingelda (kuigi ta sõitis ju lisaraskusega – Ida rattatoolis).
Endomondo näitas, et kadunud oli 212 kcal. Ma premeerisin end veiniga. Smart move;)
kilomeeter 