Päev enne starti:
Traditsiooniliselt on päev enne täiskasvanute jookse laste jooksupäev. Läksime seekordki lastega jooksma. Oma pisemat veel üksi rajale ei lubanud, vaid jooksin tema selja taga temaga kaasas. Noh, 400 meetrit ju ka ainult. Paraku juhtus uskumatu lugu ja kuskil poole maa peal hakkas mul parem põlv päris korralikult valutama. Ikka nii korralikult, et viimased 50 meetrit jooksin longates. See põlv on mul ka eelnevatel aastatel tunda andnud, kuid ainult joostes, st et kõndides või rattaga sõites pole probleemi olnud. Seekord aga jätkas põlv valutamist ka kõndides.
Mida ma tegin? Homme oli ju vaja 10 km starti minna. Kodus määrisin Voltareniga kokku ja elastikside ümber. Valu läks ära, aga hirm homse ees jäi.
Hommikul enne starti:
Enesetunne oli kergelt väsinud ja vaim veidi hirmunud, aga suurimaks küsimärgiks oli põlv. Oma suurelt lapselt olin saanud Perskindol kreemi. Määrisin sellega põlve hommikul sisse ja panin sideme peale. Lootsin, et peab vastu.
Hetk enne starti:
Enne starti kreemitasin uuesti ja siis juba põlveside (see spordi oma, paks ja tugev) ümber. Igaks juhuks ka üks valuvaigisti sisse. Ja ma tean, et tegelikult ikka nii ei tohiks teha, eriti harrastussportlasena, ma ju ei lähe võitma. Enne starti seadsin endale eesmärgiks seekordset jooksu eelkõige nautida ja püüda joosta niipalju kui võimalik, st et vähendada jalutamise osa.
Rajal:
Algus oli nii mõnus, jooksin rahulikus tempos esimese joogipunktini, seal jõin ja puhkasin ning jooksin edasi. Ma jooksin umbes kuni 5,5 km’ni. Siis väsis ilmselt pigem vaim, sest teadmine, et nii pikka maad ma järjest jooksnud pole, tekitas tunde, et ega ma ju rohkem enam ei jõua ka. Tegelikult oli selleks hetkeks ka väga palav, päike lõõmas lagipähe ja varju polnud sellel rajalõigul kuskilt võtta. Järgmises joogipunktis valasin vett ka pähe ja läks natuke paremaks. Lõpp kulgeski vaheldumisi joostes ja kõndides.
Pärast jooksu:
Ma olen tegelikult rahul. Uut 10 km rekordit ma ei jooksnud, aeg oli 1:24, mis oli siiski aasta tagasi joostud ajast 5 minutit parem. Ka koht nii üldarvestuses kui oma vanuseklassis oli parem. Siiski jooksin ma oma 5 km rekordi, milleks nüüd on 34 minutit ja 21 sekundit. See annab lootust, et ehk siiski, ühel heal päeval, olen ma võimeline jooksma ka 10 km umbes ühe tunniga. Ma ju nii väga tahaks…
kilomeeter 
Väga tubli oled! Kuigi jah, valuvaigistid jms enne jooksu pole väga jätkusuutlik mõte, kuid siiski saan sellest täiesti aru.
Ma ei tea kas siit on see raamat läbi jooksnud: https://www.rahvaraamat.ee/p/kuidas-minust-sai-jooksja/764255/et?isbn=9789949556762
Seal raamatus oli minu jaoks palju tilu-lilu, aga põhiline ikkagi see, et jooksmiseks on vaja minna õue ja hakata jooksma ehk siis hästi palju on vaimus kinni. Ma ise hakkasin jooksma pärast rasedust ja see aitas mu kiirelt vormi saada. Nüüd olen rohkem kõndimise peal, sest taas rase. Loodan jooksmisega jätkata pärast rasedust ja unistus on esialgu poolmaraton 2017.
Igatahes jõudu ja jaksu! Oled tubli!
LikeLike
Aitäh! Sellest raamatust ma saingi innustust ja jaksu! See andis teadmise, et kõik on võimalik, kui vaid tahta! Ja ma tunnen järjest enam, et ma tahan! Eriti nüüd, kui suudan juba ka jooksmist natukene nautida! 🙂
LikeLike