Nüüd on siis kätte jõudnud see aeg, kust on näha, miks minust siiani (ja kardan, et üldse mitte kunagi) jooksjat ei saa… Mõni ehk hammustas juba läbi, aga jah suures maikuu spordijoovastuses pole ma juunikuus sammugi teinud. 31. mai oli võimlemispidu,s eal ma tantsisin ja tundsin ennast mõnusalt, peale seda aga poel diivan mu vastu armuline olnud, st et ei ole mind oma kaitsvast sülelusest lahti lasknud.
Tänaseks on paus kestnud 20 päeva!!! Igal hommikul ma mõtlen, et täna õhtul lähen kindlasti ning igal õhtul ma mõtlen, et ah, lähen ikka hommikul, siis on mõnusam jne jne… Eks ma saan ise ka aru, et siin kehtib see vana hea tõdemus, et kas tahab see leiab võimaluse, kes ei taha leiab vabanduse!
Kuidas saada tagasi reele? Ma tean, et vastus on tegelikult väga lihtne, et tuleb püsti tõusta ja minna… Aga miks ma siis ei lähe?
kilomeeter 
Äkki pole jooks päris sinu ala ikkagi? Tegelikult pole ju oluline justnimelt joosta, vaid füüsiliselt aktiivne olla – võimalusi, kuidas, on kümneid.
LikeLike
Eks ma tegelikult olen seda oma hinges ka tundnud, et jooksmine pole ilmselt minu ala, naudin tunduvalt rohkem rattasõitu, aga justkui mingi jonn sunnib mind vahepeal ikka ka jooksmist katsetama. 🙂
LikeLike