Spordinaist minust ilmselt ei saa. Jooksjat samuti mitte. Ma liikusin juunikuus KOKKU 24,56km, millest ca16 km ma jalutasin ja ca9km ma sõitsin rattaga. Jooksmise osa on null. Ma ajan kõik ikka jalanõude puuduse kaela (jumal tänatud, et see vabandus olemas on!). Jah. ma võiksin minna poodi ja osta suvalised kaunad, aga millegi pärast ma ei taha. Ma ootan kuni ma saan endale lubada need asjad, mida ma tahan. Mida kauem see aega võtab, seda parem mulle. Ettekäänet on vaja.
Aga.
Küll võiks minust saada hobisportlane. Mäletate kui Marek mind kaheksa kilomeetriga ära tahtis tappa? Ma olin kindel, et üle paari kilomeetri peale seda mina vabatahtlikult enam rattaga ei sõida. Täiesti ootamatult, aga juhtus nii, et laupäeval PÄRAST tööpäeva ajasin ma end Idaga ratta selga ja sõitsin 11,72km, et ühes kaunis kohas fotosid teha. Muidugi olin ma unustanud mälukaardi. Endalegi suure üllatusena võtsin ma selle retke järgmisel päeval uuesti ette – 12.5 km ja seekord KOOS mälukaardiga.
Ma sain aru, miks jalgrattasõitjatel kindad käes on. Kätel hakkab jõle valus. Eriti kui on tõus ja vaja rohkem vändata. Tagumik oli ka kuradima valus. Ja oi, kus ikka väsitab ära. Mina ei suuda mõista, KUIDAS ma peaksin sellel Roheliste Rattaretkel vastu pidama.
Igatahes ka eile avastasin ma, et võiks siis rattaga sõitma minna, aga teisele poole. “Lähme poodi?” küsisin ma Idalt, mille peale tema vastas loomulikult “jaaaaa” ja nii me siis väntasime. 11,73 km. Esimest korda maanteel. Kuidagi hirmus oli. Aga poodi me jõudsime. Ostsime jäätist ja limonaadi, sest midagi tuleb ju poest ikka osta, kui ekstra rattaga NII KAUGELT sai kohale sõidetud. Meie kohalikust külapoest olen ma varem ka rääkinud, aga see on nagu vaatamisväärsus omaette. ISEGI wc on seal külastamist väärt.
Tagasiteel tõusis tuul (vedas, et me vihma käest olime ära vändanud, sest kodu pool oli näha, et alla oli sadanud ka megakogus vihma) ja Idal hakkas külm. Mida teeb siis üks ema? Ta soojendab kõigepealt keset maanteed (okei, ma igaks juhuks mainin ära, et PÄRIS keset maanteed ma siiski seisma ei jäänud) last ja kukub siis kodu poole kimama nii kuis jaksab, et laps sooja saada. Kui võhma ei ole, siis kuus kilomeetrit kiire(ma)s tempos on täielik enesetapp. Kui me lõpuks, mul hing paelaga kaelas, koju jõudsime, olin ma läbi nagu läti raha (miks selline väljend?) ja ma mõtlesin, et krt, nüüd sai küll üle pingutatud selle sõiduga. Et tuleb paus teha. Higihais käis üle pea. Vähemalt mulle tundus nii. Ma olin väga lähedal sellele, et pea ees paadisillalt vette end jahutama hüpata, aga mõistus tuli enne koju. See oleks juba liiga ekstreem olnud.
Ma ei tea isegi, miks, aga peale õhtusööki küsisin ma Idalt, kas ta rattaga sõitma tahab minna. Me sõitsime 4,27km.
Nelja päevaga 40,22km. Huvitav, mis hetkel ma enam ei viitsi ja jälle sobiva ettekäände leian? Eestis saab see lihtne olema;)
kilomeeter 